Huvitav lugemine
Taustinfo Ghana kohta
Ghana on pindalalt u. Suur-Britannia suurune riik ning on endine Briti koloonia. Kolooniana oli Ghana nimi Kuldrannik, aga kui Ghana iseseisvus esimese Aafrika riigina aastal 1957, muutis ta oma nime Ghanaks, iidse Ashanti kuningriigi nime järgi. Tänasel päeval on Ghanas u. 24 000 000 elaniku ja riik on jagatud 10 administratiivseks osaks. Poliitiliselt ja majanduslikult läheb Ghanal hetkel hästi. Taha on jäänud sotsialistlikud eksperimendid, sõjaväeline võim ja majanduslangus. Näitajate poolest võib Ghana saavutada mõned aastatuhande arengueesmärgid aastaks 2015.
Riigi erinevad osad on siiski aregus väga erineval järjel. Kui terves riigis läheb kooli 84% lastest, jõuab koolipinki alnult 56% Põhja-Ghana lastest. Hariduse erinev tase on näha ka kirjaoskuse suhtes. Kolm neljast Põhja-Ghana elanikust ei oska lugada ja kirjutada, samas riiklikul tasandil on kirjaosakamatuid u. 43%, (statistika 2008). Statistika järgi elab 70% Upper-East regiooni (kus Kongo küla asub) elanikest vaesuses (elamiseks alla $2 päevas).
Loe Kongo külast pärit noormehe Saatouh Mort Kingsley 2009. aasta artiklit Põhja- ja Lõuna-Ghana erinevast arengutasemest siit.
Loe Irita blogist tema kogemuse kohta Kongo külas: http://kongokyla.tumblr.com/
Vaata, kuidas Ghanas põldu haritakse:
Taustainfo Keenia kohta
Endine Briti koloonia Keenia iseseisvus 1964. aastal. Selles Ukraina suuruses riigis Ida-Aafrikas elab viimaste andmete kohaselt 39 miljonit elanikku. Hetkel toibuvad keenialased 2007. aastal paar kuud kestnud valimisjärgsetest hõimudevahelistest rahutustest, mille käigus sai surma 1000 inimest ning jäi koduta 600 000 inimest. Keeniat peetakse siiski Aafrika kontekstis reisimiseks üsna turvaliseks ja populaarseks - aastas külastab riiki umbes miljon turisti. Keenia peamine majandusharu ongi turism, lisaks on olulisemad sissetulekuallikad lille-, tee- ja kohvikasvatus. Majanduslikult läheb Keenial tõusujoones - viimased andmed näitavad 4-5% SKP kasvu.
Kuigi Keenia on kirjaoskuse tasemelt üks juhtivamaid riike Aafikas, on haridustase erinevates piirkondades väga erinev. Endiselt eelistatakse kooli saata pigem poisse kui tüdrukuid. HIV/AIDS-i nakatunud vanematega perede olukord on eriti keeruline, sest ühe või mõlemad vanemad kaotanud lapsed peavad kooli pooleli jätma et teenida toiduraha ja hoolitseda nooremate õdede-vendande eest. Shianda küla piirkonnas on HIV/AIDS-i nakatunud lausa 14% elanikkonnast; Keenia keskmiseks on 9%. HIV/AIDS on Shiandas igapäevane probleem, mistõttu puudub paljudel lastel elementaarsed inimõigused - toit, haridus, turvatunne ja arstiabi. Ühes on nõus aga kõik Keenias elavad Keeniat või külastanud inimesed - haridus on esmatähtis, et järgmise põlvkonna lastel oleks teadlikud ja paremate võimalustega vanemad, kes suudaks kindlustaks enda lastele parema tuleviku ilma kõrvalist abi vajamata.
Taustainfo Uganda kohta
Uganda on 1962. aastal iseseisvunud Ida-Aafrika riik. Eestist 5 korda suuremal pindalal elab 30 korda rohkem inimesi. Tegemist on areneva, kuid siiski väga vaese riigiga, Uganda SKT (sisemajanduse kogutoodang) on Eestist 15 korda väiksem. Inimarengu indeksis (2010) kuulub Uganda kõige vähem arenenud riikide hulka, olles edetabelis 143. kohal (Eesti kohal 34).
Uganda majandus on viimastel aastatel (ka majanduslanguse tingimustes) kasvanud ca 5% aastast ning majanduslikku arengut on näha igal sammul. Sellele vaatamata ei lähe kõikidel ühtviisi hästi. Uganda suurimateks väljakutseteks on sellele regioonile iseloomulikult rahvastiku kiire kasv (sama tempo jätkudes on 20 aasta pärast rahvastikuarv kahekordne), noorte töötus, HIV/AIDSi levik, korruptsioon, inimõigused ning võrdõiguslikkus.
Erivajadustega noored kuuluvad riigi kõige-kõige haavatavamasse rühma. Selleks on 2 peamist põhjust.
- Negatiivsed eelhoiakud ja tõekspidamised. Tihti arvatakse, et erivajadustega noor on perekonna enda poolt väljateenitud häbiplekk, mistõttu kiputakse neid noori varjama ja elust kõrvale hoidma, halvimal juhul ka hülgama.
- Suurte perede puhul esimene kokkuhoiu koht. Kui puudub võimalus kõiki lapsi kooli saata, saadetakse eelisjärjekorras terved (ja poisid).
MTÜ Mondo näeb võimalust selle kõige haavatavama sihtrühma toetamiseks jätkusuutlikkul moel, luues neile võimaluse ise endale tulu teenida.
Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 2009.a hinnangul on Ugandas kokku 5mln puuetega inimest, kellest 3 mln on noored. Riik ise sellesse sihtrühma sisuliselt ei panusta ja Sotsiaalse Arengu ja Soolise Võrdõiguslikkuse ministeerium on Ugandas kõige nõrgemalt rahastatud. 2011. aastal toetatakse riigi eelarvest erivajadustega inimesi kokku 0,2 euroga (ehk 2,9 krooniga) per inimene.
Ettevõtluse suunal toetas 2010.a Uganda valitsus kokku kogu riigi peale 27 erivajadustega noorte gruppi summas 30 mln USH ulatuses (alla 10.000€), et nad saaksid käivitada tuluteenimise projekte.
Taustainfo Afganistani kohta
Enne kui Afganistani ühiskond langes üle 30 aasta kestvasse sõjakeerisesse, oli see rikkaliku kultuuri ja areneva tööstuse ning põllumajandusega riik. Tänaseks on Afganistanist saanud üks maailma vaesemaid riike üldse, kus inimeste turvalisus, tervishoid ja elementaarne heaolu tuleb uuesti luua. Lisaks vaesusele on tõsisemateks probleemideks naiste kirjaoskuse madal tase, emade suremus sünnitamisel ja laste, eriti maapiirkondades elavate tüdrukute hariduse puudulikkus. Ainult iga kaheksas afgaani naine on kirjaoskaja. Afganistani lastest käib iga päev koolis vähem kui pool.
Pikaajalise sõja tõttu on Afganistanis kõige rohkem leskesid elanikkonna kohta (hinnangud leskede arvust varieeruvad 0,5 miljonist u. 1,5 miljonini) maailmas. Leskede probleemideks on sotsiaalne eraldatus, sundabielud, vägivald ja majanduslike ja hariduslike võimaluste vähesus. Uuringute järgi on perekonnad, kus puudub mehest perekonnapea, Afganistani ühiskonnas kõige vaesemas ja haavatavamas olukorras. Eriti külmadel talvekuudel, mil toiduainete ja kütuse hinnad tõusevad, on leskedel raske hoolitseda enda ja laste eest. Probleeme pole aga ainult talvekuudel, vaid viimastel aastatel on olukord halvenenud ka kerkivate toiduhindade tõttu. Samuti on äärmiselt raskes olukorras erivajadusega inimesed ning koju pöördunud sõjapõgenikest naised ja lapsed.
Afganistani elanikkonnal puudub sotsiaalne kaitse. Mõnes kultuuris on leskedel sotsiaalseks garantiiks uuesti abiellumine. Afganistanis on lesed mehe perekonna vara ning eriti puštu kogukondades võidakse sundida noori lesknaisi uuesti abielluma mõne teise mehega samast perekonnast (leviraat). Väljapool perekonda abiellumine pole tavaliselt võimalik perekonna vastuseisu tõttu. Uuringute põhjal ei soovi Afganistani mehed abielluda leskedega, kuna nad ei taha hoolitseda teiste meeste laste eest. Lesestumise tulemusena jääb suur osa naisi üksinda oma laste eest hoolitsema. Neil puudub tavaliselt kooliharidus ning oskused elatise teenimiseks. Nad on sunnitud elama vaesuses ning saatma oma lapsed kooli asemel tööle.
